Hullumaja Suvepäevad Vaido Vahingu ainetel

Suvi. Mitte et mulle ei meeldiks suvi. Tegelikult. On soe, lumi on sulanud ning linnas tatsates ei kuku ribisi tükkideks meie hästi hooldatud sõiduradadel. Sest kõnniteed ju teatavasti on veebruariks nii täis tuisanud, et nendel võivad liikuda ainult spetsvarustusega alpinistid. Kas linnavalistus tõesti ootab, et pensionärid magaksid talveund sel külmal ajal, ning ärkaksid ülesse alles valimiste ajaks?

Kuigi on nii palju toredaid asju suves, siis ajab suvi mulle ahastuse peale. Lõõskav päike paistab mulle otse lagi pähe. Selle vastu mul ei ole midagi. Kuid kõndides pealinna munakivitänavatel ringi, tuleb mul igakord ahastus peale kui teatrist mööda kõnnin. Ma tean, et nende seinte vahel ootavad jällegi näidendid, et neid esitataks. Kostüümid ootavad juba rõõmuga, et keegi neid endale selga tõmbaks. Hamleti kuulus pealuu kopitab ikka veel nurgas. Lootes, et tuleb keegi uus lavastaja, kes temagi uuesti lavale tooks, selle vana loo uueks looks.. Sest see ju on tänapäeva mood.

Esimesed juunikuu nädalad kannatasin ära. Polnud midagi. Just olin teatris käinud, Nelipühad olid nähtud. Doos oli käes. Aga vaikselt, vaikselt hakkas ka see elamusemõju üle minema. Vaikselt aga kindlalt. Läks nädal. Ma läksin närviliseks. Teine. Küüned olid söödud. Kolmandal nädalal tagusin õhtuti Draamateatri uksi. Aga keegi ei avanud. Midagi pidin tegema. Silme ette kerkis plaan: põgeneda. Põgeneda linnast ning otsida endale kultuuri väljaspool endise kultuuripealinna piirjooni.

Ma võtsin jalad selga ning põrutasin ida poole. Ma jooksin, vihm ja äike jooksid minu ees. Põllud ja metsad jäid paremale, vasakule. Mõisad tulid, oli näha et nende köis ei lohisenud ning jooksin edasi. Teed läksid väiksemaks, kuid ilm ilusamaks. Tundsin oma hinges, et olen liikumas õiges suunas. Tundsin, et kultuur ootab mind. Tundsin, et teater on kohe siin nuka taga. Metsa sees. Jooksin veel kiiremini ja nägingi järjekorda. Tundsin, et olin läinud hulluks. Teater, metsa sees?

Olin saabunud hullumaja suvepäevadele. Tundsin ennast nagu kodus. Ei mõistnud, kas tegu oli päris või väljamõeldud maailmaga. Ilmselt see puhas õhk ja teatri segu uinutasid mu kained meeled ning järgi jäi ainult puhas nauding. Ei oleks osanud arvata, et teatrit saab nii edukalt esitada mõnelekümnele inimesele ning mõnelesajale sääsele.

Näidend ise oli väga hea. Näitlejatöö oli suurepärane. Teemasse kukkusid otse kohe nii sisse, et sellest ei tulnudki päris välja kui alles kodus mõned päevad hiljem. Kõik oli ehe ning lähedane. Inimloomuse hulluse ja normaalsuse vahe on väike, see kõik oleneb vaatenurgast. Ning kes vaatab. Ning millal vaatab. Ning märkab, et mis enne tundus loogilisena, enam nii loogilisena ei tundu. Rollid on vahetunud. Armas Eda on metskits. Hundid. Karud. Metsloomad, keda sa ei oleks oodanud, on otse sinu ees. Kas enne oli maailm hull, ning sina terve? Kas rollid muutusid, maailm sai terveks, ning sina, sina said hulluks?

Kodu poole kõndides aplodeerisin pool ööd veel. Rakvere teatri trupp oli ülihea. Mängisin seda tükki ikka veel enda peas, kui möödusin nendest mõisatest tee peal. Tundsin, et suurlinna tuled võivad mind järjekordselt emmata. Kõndisin rahulikult edasi, rahus, teades, et teater ei ole surnud ka mitte suvel. Enne Tallinna piiri matsin ka pealuu metsa vahele maha. Ei pidanud enam küsima, kas olla või mitte. Vastus oli olemas: olla. Teater, sa tuled tagasi. Ma saan jälle vabalt hingata. Ning oodata nende jahedate ilmade saabumist teadmisega, et varsti saan jälle selja valusaks istuda armsatel teatripinkidel.

Nelipühad

Kui ma urinaal number 18 kodu Nõmme poole sõitsin läbi vihmase linna, oli mul see näidend ikka veel tugevasti silme ees.  Ja avaliku transpordi aroomilisad tõid kuidagi ka näidendis tõstatatud põgenike teema palju lähemale, paremini tajutavaks.  Kõigest sellest juba lähemalt.
Draamateater ei ole mind kunagi külmaks jätnud.  Emotsioone on.  Suuremalt jaolt on need olnud positiivses.  Kuigi suureks pettumuseks oli mulle Kuni Inglid Sekkuvad.  Kus tõesti lõpus lootsin, et nad siis oleks ka sekkunud.  Ei, näitlejad olid suurepärased, ärge muud küll arvake.  Aga teos ise oli äärmiselt nõrk.  Aga sellest mõnes teises postituses.
David Edgar on Nelipühadega saavutanud midagi erikordset.  See, et tükk oli mõnevõrra pikk, ei olnud küll miinuseks.  Teemad, mida tõstatati ja lahati, olid väga hästi lahatud ning esitatud.  Siin juures ei saa ka mainimata jätta Mladen Kiselovi, kes lavastajana tegi suurpärase töö.  Tõesti nauditav täiuslikkus.
Aset leidis see tükk siis ühes väljamõeldud Kagu-Euroopa riigis.  Vana kirik, mis nagu Euroopagi, on näinud nii üht kui teist, kasutatud teda kui seda ja teist...  Ja siis see maal/fresko seal seinal.  Tükk meenutas vägagi 90ndate algust ja kuidas lood olid ka siin, ühes päris Ida-Euroopa riigis.
Saan jagada ainult kiidusõnu.  Ain Lutsep, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Hendrik Toompere jr jr, Martin Veinmann, Mait Malmsten...  Muidugi ka Marta Laan  (ja tema transformatsioon), Maria Klenskaja, Raimo Pass, Kristo Viiding, Guido Kangur ja Jim Ashilevi.  Kedagi esile tuua ja kedagi tahaplaanile jätta oleks patt, nii et sellest ma loobun.  Kogu lugu: mõtlemapanev.  Mis on meie Euroopa, tolerantsuse pesumasin? Liiga palju teineteisemõistmatust leidub.  Kidakeelsust ning arusaamatust...
Hea tükk jätab jälje.  Siia.  Kuhugi.  See ei kao su peast ka koju jõudes.  Ega ka järgmiste päevade jooksul.  Ja praegu, hilisel õhtutunnil, pöörlevad need stseenid ikka veel kusagil mu ajulainetel.  Neil lainetel ilmselt veedan ma ka järgmised mõned päevad.  Side lõpp, vihmgi siin Nõmme mändide all, kaugel sellest nr 18 reaalsusest, on järgi jäänud.  Kuni järmgise korrani, kallid kaasteatriarmastajad!